A.dumas Kolm musketäri terve raamat
aeg-ajalt üle ta näo libisesid ja ta mõtisklust valgustasid.
TEINE OSA
I INGLASED JA PRANTSLASED.
Kokkulepitud ajaks jõudsid sõbrad oma nelja teenriga Luxembourg'i lossi taga
lasuvale üksildasele alale, kus karjatati kitsi. Athos andis kitsekarjusele rahatüki, et ta
eemalduks. Teenritele tehti ülesandeks valvata.
Õige peatselt lähenes sellele kohale vaikiv salk ja liitus kohale jõudes musketäridega.
Vastavalt meretagustele tavadele toimus esitlemine.
Inglased olid kõik väga kõrgest soost, seetõttu ei olnud nende vastaste imelikud
nimed neile mitte ainult üllatuseks, vaid tekitasid neis ka kahtlust.
«Aga ikkagi,» ütles lord Winter, kui kolm sõpra olid end esitlenud, «me ei tea, kes te
olete, ja me ei võitle inimestega, kes kannavad selliseid nimesid; need on ju karjuste
nimed.»
«Nagu te arvatavasti oletada võite, milord, on need varjunimed,» lausus Athos.
annaabi.ee 
