Merekultuur ja etikett
Ka võis vilistamine esile kutsuda vastutuule. Kes tormi ajal vilistas, see saadeti karistuseks
vahi lõpuni masti. Tuulest ei tohtinud laevas kõvasti rääkida, siis võis ta hoopis vaibuda.
Laevajuhte, kel alati tuultega vedas, kahtlustati olevat liidus kuradiga (taolistel kaptenitel
arvati puuduvat oma vari. Kohtumine merel “Lendava Hollandlasega“ tähistas alati õnnetust.
Tormist merd, mis ähvardas laevahukuga, püüti aegade hämaruses lepitada mereohvriga -
selleks valiti keegi laevas olijaist ja heideti merre. Nii juhtus ka Piiblist tuntud 'Joonaga.
Erilised suhted on meremeestel olnud loomade ja müütiliste olenditega. Vanad kreeklased
tegid oma laevaninadele delfiinipäid kujutava maalingu, uskudes nii delfiinide omadusi
kanduvat üle laevadele. Viikingite laevade (drakkarite; 'viikingilaev) hirmu äratavad
draakonipead pidid vaenlastes tekitama hirmu ja õudust.
Veel 19. saj
annaabi.ee 
