Eesti kirjanduse ajalugu I eksam
pilt maa-ala katvatest metsadest, järvedest, aasadest jms, mille kaudu räägitakse vahelduvatest
aastaaegadest. Loodust ülistab nt luuletus „Ilus oled, isamaa“ (1874).
Mäemetafoori kasutati Euroopa luules, sh Eestis, palju. Ükskõik mis rahvusest luuletaja loomingus
oli mägedemotiiv, mis on omane hilisromantismile. Kogemus Alpidest on kandunud üle kogu
Euroopa, millest sai alguse poeetiline vahend, millega maa-ala iseloomustada. Tugev on ka
meremotiiv. Nt J. Kunderi luuletuses on Munamäelt vahutav merd. Tähelepanu pöörati ka
maapinnale (metsa- või põllukujund). Ennekõike metsad, siis aasad ja heinamaad olid loodusluule
tähtsad kujundid. Maapinda kujutatakse viljaka, energiat sisaldava ja rikkalikuna (vrd Vilde
realistliku luulega: selgub, et tegelikult oli Eesti muld soine ja vilets). Ärkamisaegsetes tekstides ei
esine enam soo-motiivi, sest soo on ohtlik, põllumaaks kasutu.
Võõrsil/paguluses olek ja naasmise motiiv
annaabi.ee 
