Aasta, Sindi tekstiilivabriku asutamine ja kindluslinna staatuse kaotamine 1834. aastal. Seejärel algas Pärnu linna välimuse muutmine. Riia inseneri C. Weyr`i projekti kohaselt viidi läbi muudatused: vallikraavid täideti mullaga, hiljem muudeti kõik muldsed künkad ja vallid parkideks ja puiesteedeks. Linnas jäid endiselt valitsema saksa kaupmeeste Suur Gild ja käsitööliste Väike Gild. 1840ndate alguses moodustati supelelu selts, eesmärgiga muuta Pärnu merekuurordiks. 1838. aastal ehitati vana kõrtsihoone ümber esimeseks supelasutuseks. 1838. aastal asutati Pärnu mudaravila (tollase linnakarjamaa servale mereranda, praeguse Mudaravila kohas). 1882. aastal hakati rajama Pärnu rannaparki, 1890. aastal ehitati supelasutus ümber ja 1899. rajati lähedusse Rannasalong. Lühikese ajaga rajasid ettevõtlikud pärnakad hulga uhkeid villasid, kõige paremad krundid haarasid jõukamad kaupmehed - Ammended, Schmidted, Spechtid.
elamuks ja ohvitseride klubiks ehitatud elamu Pärnu maanteel Pääskülas (paremal). Kunagine villa jaguneb nüüd paljudeks väikesteks korteriteks. Omaette nähtusena tuleb ära mainida tsaariaja suvitusarhitektuur (Joonis 1.20). Suurte verandade ja rõdudega, sageli rikkalikult puitpitsilisi jõukama klassi suvilaid ehitati kogu Eesti rannikualal, sealhulgas kuurortlinnades, nagu Narva-Jõesuu, Haapsalu, Pärnu ning toona ka oluliseks merekuurordiks peetud Tallinn, eriti Kadrioru ja Pirita-Kose piirkond. Hiljem tekkisid suvitusasulad ka merest kaugemal: näiteks Nõmme Tallinna külje all ja Elva Tartumaal. Väiksemad suvilad olid tavaliselt ehitatud ühele perele, esines aga ka suuremaid, nn. pansionaadi tüüpi asutusi, mida üüriti suvitajatele (nagu toona öeldi: supelvõõrastele) tubade kaupa välja. Sellised elamud on hiljem sageli kohaldatud korterelamuteks, tõsiseks probleemiks võib renoveerimata elamute puhul siinkohal olla
annaabi.ee 
