mida külalistele pakkuda. Marlene, kes oli kõige väiksem, ja Getter tantsisid vihma käes. See, kes järves ujus, sai kommi. Kuna päike paistis, olid kõik rõõmsad. Esimesena sai rabamatkalt koju poiss, kes väitis, et tal on kiire. Seened, mis olid punast värvi ja millel olid valged täpid peal, keelas õpetaja korjata. Annabelil jäi kodutöö tegemata, sest käis nädalavahetusel metsalaagris. Metsalaager, mille klassiga läbisime, meeldis kõigile. Ta jalutas merekohina saatel, mõtiskles, unistas ja lausus. Enne metsa seenele minemist tuleb end harida loodusteemal, et mitte sattuda ohtlikku olukorda.
Meeldis ka mõlema näitleja hoiak ning näidendisse sisse elamine. Väga hea oli ka miimika, mis oli ka näidendi üks tähsamaid komponente, sest kumbki ei tundnud ju teineteise keelt. Tore oli vaadata, kuidas mehed üksteisele miimika abil üritasid asju selgeks teha ning kuidas ühe mõtte edasi andmine miimika abil võib teisele inimesele hoopis millegi muuna välja paista. Muusikat esines väga vähe, sest suurem enamus etendusest toimus suhtelises vaikuses merekohina saatel. Oli ka natuke laulmist ning tantsimist. Meeldis väga koht, kus näitlejad kasutasid olemasolevaid esemeid muusika rütmide tekitamiseks ning moodustasid koos väga vahva ning sünkroniseeritud muusikapala. Etendus oli minu arust väga rütmikas, sest igavaid seisukohti oli väga vähe.Üldjuhul oli alati mingi tegevus ning sujuv üleminek ühelt tegevuselt teisele. Etendus kestis poolteist tundi ja
annaabi.ee 
