"Kui palju on asju, mida ma ei vaja" (Sokrates)
Vanapaberi ning plast- ja metallpakendite taaskasutusseadmete
rajamine on saavutanud olulise koha keskkonnasäästlike investeeringute seas, kuid
peaaegu kõikide teiste materjalide puhul seisneb probleem inimeses endas. Väga
paljud ,,lubavad" loodusel oma prügiga tegeleda või ei taha maksta suuri summasid
oma jäätmete käitlemise eest. Nõnda on reostatud paljud metsaalused ning
Vaiksesse ookeani on moodustunud pindalalt Prantsusmaaga võrdne prügisaar, mis
tapab veelinde ja merefaunat. Riikide valitsustel peaks olema kohustus investeerida
raskestilagunevate jäätmete ümbertöötlemisse eesmärgiga muuta kogu protsess
odavamaks lihtinimese jaoks. Nii ei tekiks inimestel tahet oma prügist
keskkonnavaenulikul viisil vabaneda ja visata oma jäätmeid meid ümbritsevasse
loodusesse. Peaksime kõik mõtlema faktile, et looduses laguneb ainuüksi kilekott
kümneid aastaid. Kui esimene ja kõige olulisem samm on tehtud, siis võiksime