Filosoofilised probleemid Fjodor Dostojevski loomingus
Veelgi enam, talle pole pärast mõrva enam oluline ei
inimkonna heaolu ega omaendagi ,,uus elu". Oma ,,loogiliselt" läbi mõeldud teo teeb ta
haiglases, pooljampsilikus, palavikulises seisundis, mis läheneb hullumeelsusele. Kangelane
varjub iseendasse ja lakkab elamast harilikku elu, tema hinge valdab õudus ja isegi armastatud
õe ja ema vastu sigineb vaenutunne. Raskolnikov leiab, et ta ei ole Napoleon ega ,,üks
inimkonna heategijaist", kes idee nimel rahulikult valavad meredena verd. Piinlemised
sooritatud kuritöö pärast, mida ei vaigista mingi loogika, vallandavad kasmaarse
paljastamishirmu ja samas ka meeletu soovi end üles anda.
(Teose ,,Kuritöö ja karistus" põhjal)
Dostojevski teadis, mida tunneb surmamõistetu enne otsuse "elluviimist". Vanaeit Aljona
Ivanovna, kelle Rodion Raskolnikov kirvega maha lõi, seda ei teadnud; teksti järgi ei tundnud
ta noormeest esimesel hetkel isegi ära. Raskolnikov arvas temas kehastuvat kurjust,
annaabi.ee 
