Mihhail_Lermontov
Lermontovi luulest
õhkub ajastu vaimu: tema varase luule keskseks teemaks on inimese üksildus ja eraldatus. Lermontovi
kujutelmade lemmikkangelaseks saab deemon, langenud ingel, kes pealesunnitud paradiisiõndsusest
lahti ütleb ja kõikvõimsa jumala vastu mässu tõstab. Noore Lermontovi lüüriline kangelane ongi
mässumeelne ja hingelistes vastuoludes kannatav isik. Ta mässulise üksioleku sümboliks said rahutud
vetevood või üksik puri mõõtmatutel mereavarustel ("Puri", 1832) ja kodutute pilvede rand ääretu
laotuse all ("Pilved", 1840).
1830. aastate teisel poolel loominguliselt täisküpsena näeb Lermontov luule põhiteemana
poeedi osa ühiskonnas. Just poeet on see väljavalitu, kelle pilgu ees võivad avaneda elu sügavused.
Kuid poeedi tee on alati ka piinlemiste ja kannatuste tee. Poeedi elu traagikat teda tõetunnetamise
pärast vihkava seltskonna seas annab edasi Puskini huku puhul kirjutatud luuletus "Poeedi surm"
(1837)
annaabi.ee 
