Debora Varandi
Vaarandi oli siis 61-aastane. Tema luuletuste tuul on sama hoolimatu iil,
mis läbib kogu eesti kirjandust, pühkides kirjanike jalajäljed maakamaralt.
Vaarandi jätab selles teoses lugejaga hüvasti.
"Unistaja aknal" (1959), milles autor näitab ennast võimsa loodus- ja
armastuslüürikuna. Stalin oli surnud ja poliitilisi teemasid ei pressitud enam nii
rängalt kirjanike loomingusse.
"See kauge hääl" (2000) Debora Vaarandi kehastada eesti luules on karmid
mereavarused, lipud ja leegid, raskete tuliste äärtega piiblipilved. Vaarandi
avarused ei ole kunagi unelevad. Need on voogavad ning ärevad ja võib uskuda, et
silmapiir varjab väehulki lippudega, seal toimub rahvasterändamisi telkide ja
7
kaamelitega, liigub sõduritevoore, puhkeb tulekahjusid ning revolutsioone, sünnib
uusi aegu.
Oma loomingus sageli rahvaluule motiive kasutav Vaarandi on eesti suulist
annaabi.ee 
