Valisin sellise koosseisuga kontserdi just seetõttu, et see tundus minu jaoks huvitav. Paljusid nendest nimedest olen ka varem kuulnud. Näiteks Karl Madis Pennar osales eelmise hooaja Eesti otsib superstaari projektis ning Lauri Kadalipp on jõudnud kahel korral Eesti laulu finaali, kogudes tuntust ukulele mängijana ning hea laulukirjutajana. Kollektiivi kontsert ise algas kell 22.30, kui koosseis tuli lavale. Esitati tuntud hitte, eriti just ’70-90’ menulugusid. Kes vähegi on raadiot kuulanud, tundis kindlasti nii mõnegi loo ära. Eriti meeldis mulle kontserdi juures positiivne õhkkond. Kollektiiv ise oli väga sõbralik, visati nalja ning pealtkuulajad võisid end vabalt tunda. Ka muusikaliselt oli minu meelest kõik perfektne, kuid kui arvestada fakti, et koosseisu kuulub kokku 12 inimest, siis näiteks basskitarri oli väga vähe kuulda ning minu jaoks oli ta pea olematu. Kontserdi juures häiriski mind tegelikult suur kollektiiv
See sai ka põhjuseks, miks ansambel 1969 aastal lagunes. Ansambli liikmete edasine saatus oli erinev. Loomulikult alustasid kõik oma sooloprojekte. Lennon tegi 70-ndatel mitmeid sooloplaate ja just siis, kui tundus, et ta on jälle tõusuteel, saabus traagiline lõpp. 8 detsembril 1980 aastal mõrvas New Yorgis John Lennoni maniakk, kes arvas, et kuulsa inimese tapmisega võib ise ka kuulsaks saada. Biitlitest edukaim on olnud Paul McCartney, kes kirjutab menulugusid siiani. Biitlite muusika muutus nagu ühe inimpõlve muusikaliseks sümboliks. Muusikaliselt pakkusid nad midagi uut. Neil oli omapärane vokaal- ja instrumentaalkõla, laulude lihtsad meloodiad olid meeldejäävad. Biitlitel säilis järjepidevus eelnenud perioodiga, mistõttu nende muusika võtsid hästi vastu ka alahoidliku hingelaadiga kuulajad. Londoni rhythm and blues- briti rocki teine peasuund arenes välja 60-ndate aastate
annaabi.ee 
