NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
perioodidele määratlevaid atribuute ja võimalikke muutumispõhjuseid (Postlewait
1988). Ka eesti ajaloolased (nt. Enn Tarvel, Lauri Vahtre) on osutanud vajadusele
eristada Nõukogude Eesti puhul teatud all-perioode, mis üldises plaanis
jagunevad stalinismi ajaks, sulaperioodiks (nn. lootuse ajaks) ja sotsialismi
stabiliseerumiseks (sh. stagnatsiooniks) – kuni sotsialismi lagunemiseni,
„perestroikani”; kultuuriuurija Aili Aarelaid on omakorda lähtunud
mentaliteediloolisest printsiibist ja vaadelnud sõjajärgset aega erineva
dominandiga kümnendite kaupa: 1940.–1970. aastad kui vastavalt
ellujäämiskunsti omandamise, kahepaiksuse sünni, kommunismitondi
kodustamise ja elevandiluutorni ehitamise kümnendid (Annuk 2003: 17–18).
Kultuuriuurimuses on nõukogude aja käsitlemise puhul rõhutatud kahte aspekti:
ajaloolise mälu (re)konstrueerimist ja lähimineviku uut mõtestamist. Silmitsi
annaabi.ee 
