Tiit Lauk humanitaar
Kuigi Kesk-Eestis ei pruukinud džässi akulturatsioon nii hoogne olla kui
näiteks Viljandimaal, on siiski ebatõenäoline, et seal polnud ühtki uudsest tantsumuusikast
huvitunud kollektiivi.
Küsimusele, kas saame rääkida džässkultuuri läbimurdest meie kultuuriruumi, tuleb jaatavalt
vastata. Sellele viitavad juba mitmed välisedki tunnused: peaaegu Ҁ Tallinna tantsuorkestri-
test moodustasid džässilikku tantsumuusikat mängivad ja sellest johtuvalt ka vastava instru-
mentaariumiga kollektiivid; enamikul olid ingliskeelsed nimed. Džässmuusikud võtsid
Ameerika kolleegidelt üle ka hüüdnimede süsteemi. Siin tuli küll ilmsiks põhjamaine vaos-
hoitus – meie muusikud tuletasid hüüdnimed tavaliselt ees- või perekonnanimest, kuningaid,
hertsogeid ja krahve ei leia Eesti džässmuusikute hulgast ühtki.
Kõige tüüpilisemaks tantsuorkestri koosseisuks kujunes nn väike bigbänd, milles oli (nagu
tolle aja parimates inglise orkestriteski) tavaliselt ka viiul