Heraldika
Üldiseks uurimisobjektiks kujunes vapp 16. sajandi lõpul. 1594. aastal
avaldas vaimuliku ametit pidav heraldik Cyrianus Spangenberg oma raamatuus Adelsspiegel
nägemuse vappide tekkimisest. 1638. aastal esitas jesuiidipaater Silvester Petra Sankta töös
Tesserare gentilitae vapiajaloo uurimise metoodika põhimõtted. Nendes peeti mingi vapi
uurimisel oluliseks selle teaduslikku kontrolli, lähtudes heraldikareeglitest ja heeroldite
erikeelest. 1659. aastal defineeris Claude F. Menestrier vappi kui märki, ,,mis kujutab endast
midagi terviklikku hieroglüüfilises mõttes, koosnedes joonistatud või graveeritud ja kindlate
reeglite järgi paigutatud kesksest kujundist." (Saare 2006, lk 7)
Vapiajaloo üldkäsitlusi hakati avaldama entsüklopeediates 18. sajandil. 20. sajandi algul piiritleti
märksa rangemalt heraldilise uurimisobjekti kriteeriumid. Vappi defineeriti embleemina, mille
aluseks on kilp, sellega välistati iga juhusliku heraldilise pildiga kilbi nimetamist vapiks
annaabi.ee 
