Eesti kirjandus II kevad
„Keisri hullu“ puhul on kindel, et mingeid paralleele ta vahetu kaasaja ja
tsaarivõimu vahele loob. Ta käib ajalooga hoolikalt ümber ja oskab
tasakaalustada ajaloolist täpsust, aga samas lubab ta ka endale oma
mingit teatud vabadust. Kross kirjutab väga seksistlikult meestemaailmast,
tema teostes saavad väga harva sõna ka naised. Tavaline on tema teostes,
et peategelane on mees, tal on armulood ning naine on kindlasti
objektistatud.
Hilisemal ajal hakkab sisse tulema memuaarsemat ainest. Samuti hakkab
ta ka raamjutustust kasutama. Kindlasti säitlitab ta kirjandusliku
professionaalsuse. Sajandivahetusel tabab tedaha halvatus ja ta kaotab
mingiks ajaks kirjutamisvõime, kuid ta õnneks taastub.
Taust
1973-1985 – stagnatsioon
Aeg on muutunud mingis mõttes halvemaks, kuid see pole ka nii selge.
Seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad
o Linnastumine – hakatakse ehitama paneelmajade rajoone,