Eesti kirjanduse ajalugu I
Esimene eesti novellikogu ,,Kümme lugu" (1893)
20.sajandi alul kirjutas mõnikümmend laastu, miniatuuri, mõttemõlgutust, millest osa ilmus K.E.
Söödi koostatud kogumikus ,,Elu sügavusest" (1909), teine osa Tuglase vahendusel 1934. aastal.
Allegoorilise käsitluslaadiga laastudes arutleb Liiv lakoonilises mõttetihedas sõnastuseselu
olemuslike väärtuste - tõe, aususe, headuse üle, esitab huvitavalt tabatud looduspilte,
olustikukujutusi, memuaarseid kilde.
Lüürikas esikkogu ,,Õied ja okkad" (1887) jäi käsikirja, 1909 ilmunud hilisem kogu ,,Luuletused"
värsid moodustavad vaid osa tema luuleloomingust. Hiljem avaldatud trükis üle 300 Juhan Liivi
luuletuse. Suurima teema hõivab isamaaluule, isamaa on reaalselt tajutud ja olemasolev Eestimaa
(,,Eile nägin ma Eestimaad!"). Liiv mures isamaa pärast (Kui tume veel kauaks ka sinu maa"),
valmis ohverdama kõike (,,Ma lillesideme võtaks") ja eeldab seda teisteltki (,,Ta lendab mesipuu
annaabi.ee 
