Vastupanu ja repressioonid ENSV liidus
Eesti NSV-s olid demokratlikud liikumised lämmatatud
juba enne Helsingi lõppaktile allakirjutamist.
Avalik vastupanuliikumine
1970.aastate lõpul tekkis esimest korda otsene side pagulasorg. Ja vabadusliikumises osalejate vahel.
Sellele pani aluse 1978. aastal Stockholmis loodud Eesti Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, mille
toimkonnad tegutsesid ka Kanadas, USA-s ja Austraalias.
1978 hakati välja andma kroonikat" lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule eestis". Seal avaldati
memorandume, tähtsamaid avaldusi, poliitiliste kohtuprotsesside ülevaateid, artikleid Eesti ajaloost ja
poliitilise ülevaateid naabermaade kohta.
Üheks vastupanu vormiks oli ka keelatud kirjanduse ja omaalgatuslike kirjatööde paljundamine ja
levitamine. 1979 koostasid Eesti Läti ja Leedu vabadusvõiteljad(45 inimest) avaliku kirja NSV Liidu,
Saksamaa Liitvabariigi , Saksa Demokraatliku Vabariigi jt riikide valitsustele ning ÜRO peasekretärile.
Kirja saatmine oli ajastatud M-R pakti 40