Tõde ja Õigus II Terve tekst
hoiaks sõdureid lahingus surma eest, siis oleks kõigil kohe sõjahimu läinud. Isegi naistes
raugeks siis sõjavaimustus, kuigi nemad armastavad verd ja surma rohkem kui mehed. Aga
niisugust kaitsevõrku leiutada on võimata, sest tapariistade täienemine on ikka kiirem kui
kaitseabinõude arenemine. Mõistus on ainult kirgede ori, ja et inimese suurim kirg on surm, siis
peab mõistus enne kõike muretsema tapariistade eest. Sellega langeb viimne võimalus
memmelise psühholoogiaga igavest rahu teostada, järele jääb ainus tee, nagu ma juba ütlesin:
maksimum hävitust -- maksimum rahuaateteostust. See parool pole minu oma, vaid ma kuulsin
seda Pariisis ühelt rahuapostlilt. Seal teatakse seda, sest seal oli suur revolutsioon ja kommuun,
seal oli giljotiin ja barrikaadid; mujal pole midagi ja seal ei või ka midagi teada. Meie teeme rahu
sõnadega, teeme seda selle sõnadega, kelle me ise risti poosime. Saate aru? Aga mis me