Seneca moraalikirjad Luciliusele
(17) Nagu teistes asjades, nii jälitab meid siingi pahe, et juhindume enamuse eeskujust, ning märkamata,
mida peab tegema, täheldame seda, mis on tavaks. Kaldume kõrvale loodusest, muutudes üksmeelseks
rahvaga, kellest ei tule midagi head ja kes selles asjas, nagu kõigis teisteski, on äärmiselt järjekindlusetu.
Näeb ta kedagi oma leinas mehiseks jäävat, siis nimetab seda jõledaks ja metsikuks; näeb ta mõnda
laibale kokku varisenut ja selle ligi liibunut, siis nimetab teda memmelikuks ja nõrgakeseks.
(18) Niisiis tuleb kõiges juhinduda mõistusest. Pole tõepoolest midagi rumalamat kui püüda kuulsust ja
kiita heaks pisaraid, mis minu meelest tohiksid targa mehe silmist langeda kas lubatuna või omast jõust
tõugatuna. Seletan, milles vahe. Kui esmane teade julmast surmast meid on rabanud, kui hoiame
surnukeha, mis meie käte vahelt läheb peagi tuleriidale, siis surub meist pisarad välja loomulik
annaabi.ee 
