Minu lapsepõlve armsaim muinasjutt kõneleb... Minu lapsepõlve armsaim muinasjutt oli kahtlemata ,,Punamütsike". See kõneleb väikesest tüdrukust, kelle ema saadab teda vanaemale pannkooke ja veini viima. Kuid õnnetuseks teel sinna, kohtab Punamütsike kurja hunti, kelle õel plaan on nii vanaema kui tüdrukuke nahka pista. Tüdruk hakkab teel lilli korjama ning hundil on parasjagu aega, et memm ära süüa. Kõik läheb plaanitult, kuid talle saab jälile metsavaht, kes mõlemad õnnelikult päästab. Väiksena muinasjuttu kuulates ei mõelnud eriti sümboolikale ning mida miski võis tähendada. Kuulasid lihtsalt mingit lugu tüdrukust, kellel oli punane müts. Autorid mängivad kõigega, millega saab. Huvitaval kombel on selle ajastu muinasjuttudes tihti sees hundid ja metsavahid. Võib-olla on lihtsalt tollal kummardatud elus loodust ning sellega kaasnevat. Kuid kunagi ei saa midagi täpselt väita. Lapsena oleme kuulnud jutustusi, kuidas reban...
! Ei noo. Pole paha ! Väga kena näed välja, emme küll ütles, et sa paar kilo juurde võtnud, kuid nooo, selline muutumine ei tee paha. Hunt mõtles selle peale, et on ikka rumaluke neiuke, jääb uskuma et ma memm, eh eh eh eee! Viskunud seejärel tütrekese peale, teinud ka temast kena einekese, jäänud tuttu. Kuid metsaraiujad oli just lõunapausi pidamas, kui söök otsa sai. Läinud siis külakosti memmekesele, majja number 99, ja teinud siis suure imestuse memmekese üle. Kuid üks raiujatest oli kena inimese tundja, arvas tema siis et see küll mingi memm pole, tõmbas hundilt siis riided maha, ja eh näe! Vaat, kus on kaval sindrinahk raisk. Vot kus alles petab !!! Tõmmanud siis kirve seljapealt välja, lõiganud hundi kõhu lahti, ja kaks toredat persooni tema seest välja hüpanud. Nii elasidki memm ja punamütsike elu kenasti edasi ja kõik olid rõõmsad! Linnud muidugi laulsid, ja päike ikka paistis...
annaabi.ee 
