tsükli ensüümidest, mis lokaliseerub sisemembraanis. Kompleks II subühikud ei ole kodeeritud mitokondriaalse genoomi poolt. Kompleksis II ei toimu prootonite pumpamist ning seega ei kontributeeri kompleks II prootongradiendi moodustamisel, erinevalt kompleksidest I , III ja IV. Bakteriaalse suktsinaadi dehüdrogenaasi kompleksi ruumiline struktuur määrati esimesena. Valk on modulaarne, FAD sisaldav subühik on kontaktis FeS tsentreid sisaldava subühikuga ja see omakorda kontaktis kahe membraaniseoselise subühikuga. Fe-S tsentreid sisaldavas subühikus on 3 erinevat Fe-S klastrit, 2Fe-2S, 3Fe-3S ja 4Fe-4S tüüpi struktuuriga. Kompleksi II koosseisu kuuluvad kaks hüdrofoobset integraalset membraani subühikut on väikesed ja E. coli puhul on näidatud, et nende kahe vahel paikneb heemi molekul. Heemi ligandideks on 2 His jääki, kumbki eri subühikult. Heem ei ole aga funktsionaalselt ega ka strukturaalselt vajalik, sest mutantsed ensüümid, mis ei ole
ka autoinduktorpeptiidideks (AIP). Staphylococcus aureus'e AIP-d koosnevad 7 9 aminohappest ning tiolaktoonist, mis moodustab tsükli. Kõige paremini on uuritud Staphylococcus aureus'e AI-4, millel on ArgC sensoriks. ArgC fosforüleerib tsütoplasmaatilise ArgA, mis aktiveerib arg-lookuse. Arg-lookus koosneb kahest vastassuunaliselt transkribeeritavast operonist. Üks operon koosneb 4 geenist, argA-D. AIP sünteesitakse ArgD post-translatsioonilise protsessimise teel, sekreteeritakse membraaniseoselise ArgB abil, mis on ABC- tüüpi transporter. Sama AIP abil inhibeeritakse S. aureus'e teiste tüvede autoinduktorite süntees, vältimaks ressursside kulutamist ökonisis, kus toitaineid pole kergesti kättesaadavad. ArgA-D operoniga vastassuunaliselt transkribeeritakse RNAIII-e, mis on virulentsuse kujunemisel kahesuguse rolliga. RNAIII aitab kaasa deltatoksiini küpsemisele ning aktiveerib mitmete virulentsusgeenide (eksotoksiinide) ekspressiooni