Emakeele õpimapp
aastaseks saamist lõpeb võõraste häälikute eristamise võime ära. Erinevate kultuuride lapsed
hakkavad oma kultuurile ja keelele omaseid hääli tegema u 1-1,5 aasta vanuselt. Näiteks Rootsi
väikelaps laliseb selliselt, et see meenutab rootsi keelt (intonatsioonilt, sõnade rõhuasetuselt)
ning eesti keele keskel kasvanud laps laliseb eesti keelele sarnaselt.
Enamasti räägivad täiskasvanud beebidega n-ö titekeeles – tavalisest kõnest aeglasemalt,
ilmekamalt, vokaale venitades, meloodilisemalt, lühemate ja lihtsamate lausetega, sageli ka
öeldut korrates. Seda tehakse alateadlikult, sest see on lapse kõne arengule vajalik. Sellisest
kõnest on tal lihtsam häälikuid ja sõnu eristada, et neid oma peas kaardistada. Beebid eelistavad
alati ilmekamat titale suunatud kõnet täiskasvanute omavahelise vestluse kuulamisele.
Esimesed sõnad
Kui laps nimetab korduvalt üht ja sama asja või tegevust mingi kindla häälikukombinatsiooniga,
siis võimegi seda pidada tema esimeseks sõnaks
annaabi.ee 
