Varane ooper
sõjaretkest, hoolitse rohkem riigi käekäigu ja kuninganna eest. Seepärast ei tulnud kõne allagi ooperi esitamine peatselt
pärast Mary II surma (1694).
Purcell tundis väga hästi itaalia ja prantsuse oopereid. Iseäranis oli just prantsuse muusika kuningakojas kõrgelt
hinnatud. "Dido ja Aeneas" läheneb oma ülesehituselt Lully muusikalisele tragöödiale, prantsuse eeskuju on tunda ka
avamängus ja tantsulistes koorides. Itaalia ooperistiil on mõjutanud vokaalpartiide meloodiakujundust. Ka Dido
lamento (kaebus) III vaatuses osutab itaalia ooperile: alates Monteverdi ülimalt populaarsest Ariadne kaebusest (1608)
sai kangelanna lamento-aaria Itaalias peaaegu kohustuslikuks. Dido lamento põhineb kromaatiliselt laskuva
bassimotiivi kordumisel ja tähistab ühtlasi ooperi kulminatsiooni, Dido surmastseeni. Hoolimata mainitud mõjutustest
on ikkagi tegemist stiiliühtse ooperiga. Imekspandav, kuidas Purcell paneb retsitatiivides kõlama inglise keele, kui
annaabi.ee 
