AKORDIONI AJALUGU JA KASUTUSVALDKONNAD
Esimestel
akordionitel olid ka registrid nimetustega: tutti, violina, celesta, flute, organi ja tremolo.
Meister G.Mirwald konstrueeris 1891.aastal kolmerealise kromaatilise lõõtspilli. See pill ei olnud
enam vahelduvhäältega. Kromaatilise ehk meloodia bassiga pilli juured ulatuvad 1900.aasta alguse
Prantsusmaale. Meloodiabassi nupud paiknesid siis standardbassi ja lõõtsa vahel omaette rivina. See
paigutus säilis kuni 1960-1970 aastateni. 1930.aastal hakkas Paolo Soprani meloodiabassiga
akordione Itaalias massiliselt tootma.
1930.ndatest aastatest alates on levinud suurte 120 bassiste pillide tootmine. Akordione ehitatakse
kahe-, kolme-, nelja- ja viiekoorilistena, s.t. vastavale registriklahvile vajutades võib avada
ventiilklapi või klapid, mis panevad võnkuma ühe või mitu metallkeelekest. Registrid muudavad
akordioni kõla värvikaks, võimaldavad mängida sirge või tremoleeriva tooniga, suurendavad
heliulatust üles- ja allapoole