Kolmas pidas omaks kindlat maailmavaadet ja veel mõnda sehukest peenikest aadet. Aga möödusid kihud ja aated ja ootamata end leidsid nad hallise päevade oravarattas. Ninas lämbusid lõhnad, maitse tumenes suus. Päev-päeval läks päälael hõredamaks juus. Silmis tuhmiks jäid värvid, kasvas ette vats ja rühikast sammust sai tatsadi-tats. Nüüd jäänd neile töö + kodune igavus. Elu on leige supp. Hea on seegi, et täna neil mekib viru valge ja vorstijupp. "Vaiksed mehed" räägib jällegi vene ajast, kui lapsed olid päeval üksi (nt. Liivakastis mängimas), sest vanemad olid tööl. Vanema põlvkonna esindajad veetsid sageli päevi viinapudeli taga ja määratud kogust "vorstijuppi" järades, kuna süüa sai igaüks, teed tööd või ei tee (kolhoosides oli lihtne töötada, palju ei pidanud tegema). Need inimesed seal ei tahnud oma
kemikaalidele ja temperatuurisokile. suits - mittetäieliku põlemise kaasnähe (gaasiline) - mürgine, haihtuv. 3 Tegelased: Ike Kioko Kassini 4 . . . . . . . . I 5 S1 Kioko, pärast tuima masinlikku tööpäeva kaupluses, võtab oma tillukese korteri kööginurgas kotist odava veini, istub diivanile, valab pokaali täis ning mekib maitseks. Väljas on pime november, vihmadest sogane ja rikutud. Sedasi ei tea mitmendat õhtut üksi istudes, muusikaks märg vihmasabin ja seltsiks klaas käärinud marjamahla, Kioko ei näe, kuidas tema elu võiks kunagi kuidagi paremaks saada. Keegi koputab uksele. Kioko läheb avab selle. Ukse taga on Ike. Nad jälgivad teineteist, ajast ja sõnavarast välja kukkunult. KIOKO Mine väga perse. IKE
annaabi.ee 
