Keskaeg
esitas sell kohalikule tsunftile soovituskirja ning juhul kui mõnel kohalikul
meistril oli vaba sellikoht saigi vandersell tööle asuda. Kui vaba kohta polnud,
rändas sell edasi. Nii töötati sageli mitme erineva linna meistrite juures. Kui
rännuaastad läbi võis sell kodulinna tagasi pöörduda ning asuda shedöövrit
valmistama. See esitati hindamiseks tsunfti liikmetele. Hinnang oli karm, kuid
laitmatu töö esitanud sell sai pärast kombekohast meistrikostitust ning
meistrimaksu tasumist meistriks ning võis hakata ise töökoda pidama. Selleks,
et meistriks saada pidi sell ka seisusekohaselt abielus olema. XIV sajandist
saavutas paljudes linnades meistrite arv maksimaalse võimaliku piiri, mille
ületamisel oleks meistrite sissetulekud ning elatustase langenud. Siis kuulutati
tsunft suletuks ning lasti sellidel meistriks saada vaid siis, kui mõni meistreist
surema juhtus
annaabi.ee 
