Kivirähk "Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu"
nii kasvatasid Tambet ja Mall huntide armeed, mida keegi tegelikult ei vajanud, Ülgas jahmerdas
hiies ning tõi ohvreid väljamõeldud haldjatele. Inimahvid aretasid täisid ning üritasid pressida end
tagasi kõige ürgsemasse minevikku". Kui tige Tambet esindab pimedat klammerdumist "iidsetesse
kommetesse", siis külavanem Johannes (kes on oma rännakutel jõudnud isegi paavsti voodist läbi
käia) kujutab endast meisterkohanejat. Leemeti hüljanud ja külla elama asunud, Pärtlist Peetruseks
hakanud sõber esindab uuele ajale tüüpilist reeturi kuju; vanaisa aga, surnuks peetud pöörane
ussihammastega mees, kes ehitab oma mahalõigatud jalgade asenduseks inimluudest tiivad ja tuleb
unele suikunud Põhja Konna asemel ise vaenlastele kätte tasuma, veel viimast vana aja
ürgkangelast. Ning naistegelasedki sooritavad oma rollid kaunis klassikalises võtmes: vana aja