Kiirus, vaid kiirus ei muud...
Üks klassiõdedest tuli, istus mu kõrvale
ning küsis, et kas ma ennast peeglist olen vaadanud. Esimese asjana ehmatasin ära, et miks ta
seda küsis. Siis aga tuli meelde, et ma ei jõudnud tõepoolest ennast kodus peeglist vaadata.
Kiiruga võtsin oma kotti ja tõttasin tüdrukute WC poole. WC-sse jõudes avastasin milline
„saara“ ma välja näen. Juuksed on sassis, silmad on rähma täis, ripsmetušš on laiali mööda
nägu. Õnneks oli mul kotis kaasas ka meigikott ja juuksehari. Kiiruga tegin ennast korda teha
ja siis helises ka kell tundi. Viskasin kähku meigikoti koolikotti ja tormasin geograafia klassi
juurde, et mitte hilineda või puududa ka sellest tunnist.
Esimesed kümme minutid läksid nii kiiresti, et ma ei pannud tähelegi. Siis aga hakkas aeg
venima ja venima. Õpetaja ainult rääkis ja näitas slaide. Hetkeks jäin ma kella sekundiseierit
jälgima, kui klassivend kogemata jalaga minu vastu läks ja mu mõtted haihtusid minema.
annaabi.ee 
