V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«See on kits.»
ülemdiakon pani käe lõua alla ja näis veidi mõttesse jäävat.
Äkki pöördus ta järsult Gringoire'i poole:
«Ja sa vannud, et sina pole teda puutunud?|
«Keda?» küsis Gringoire. «Kas kitse?»
«Ei, seda naist.»
«Oma naist? Vannun, et ei.»
«Kas te temaga tihti kahekesi olete?»
«Igal õhtul vähemalt tunnikese.»
Dom Claude kortsutas kulmu.
«Ah! Solus cum sola non cogitabuntur orare Pater noster.» 13
«Vannun oma hingeõnnistuse juures, ma võiksin issa-meiet, «Ave Mariat» ja «Credo in
Deum patrem omnipontemit» 14
248
lugeda, ilma et ta minule rohkem tähelepanu õõraks kui kana kirikule.»
13 Üksik mees üksiku naisega ei mõtle sellele, et issameiet luge a {lad. k.).
14 Usun jumala, kõige vägevama isa sisse (lad. k.).
1
4
4
«Vannu mulle oma ema üsa nimel,» kordas ülemdia-on vihaselt, «et sa seda olendit isegi
sõrmeotsaga pole uudutanud!»
«Ma võiksin seda vanduda ka oma isa pea nimel, sest eil mõlemal asjal on palju ühist.