Rahu ja stabiilsuse perioodil seisneb isamaalisus pigem eesti keele ja kultuuriloo õppimises, riiklike tähtpäevade pühitsemises, meie hümni oskamises, kas või Eesti majanduse hetkeolukorra ja Tallinna börsiindeksiga kursis olemises. Olen kindel, et tänasel päeval oleks Eesti eest valmis lahingusse minema vähemalt samasugune hulk noori kui Vabadussõja ajal. Eesti saatus on jätkuvalt meie kätes. Mis ootab meiesugust väikerahvast siis tuleviku Euroopas? Ühelt poolt muidugi euroopalik heaoluühiskond, majanduslikult ja poliitiliselt tugevam Eesti riik ning sellega seoses ka eestluse areng, eesti keele ja kultuuri veelgi laiem levimine üle meie riigi piiride. Teisalt peame aga kindlaks jääma oma põhimõtetele ning, hoolimata avanevatest võimalustest, mitte hülgama oma maad ja rahvast. Härra Maurus ütles "Tõe ja õiguse" teises osas sellised sõnad:
alandlik sulane Gabriel. Kui teel kellegagi kokku juhtume, kellel väge ja võimust küll on, et meid nime nimetamisele sundida, siis olete teie junkur Georg von Mönnikhusen ja mina -- mõisa sulane Gabriel, keda junkrule kannupoisiks kaasa antud; satume aga kogemata röövlitega kimpu, siis olen mina vaene, aga aus talumees ja teie minu noorem vend Jüts, kellele ma saksa riided selga olen varastanud. See oleks imeasi, kui kaks meiesugust tublit meest maailmast läbi ei pääseks. Mina oskan mõõgaga pisut ümber käia, teile jääb püstol enese kaitsmiseks. Loodan, et teie pauku ei karda?» «Mina lasen iga linnu lennu pealt maha,» uhkustas Agnes. «Ärge unustage, härra Gabriel, et ma sõjapealiku tütar ja sõjameeste keskel üles kasvanud olen.» «Tõsi, tõsi, seda tuletasite mulle juba varemalt korra -meelde. Väga rõõmustav, junkur
annaabi.ee 
