Merekultuur ja etikett
muistsed eesti meresõitjad. Ristiusu levides rituaal muutus: laevas, kus asus surnu, kuulutati
välja lein ja selle märgiks langetati lipp. Matuse ajaks jäeti laev triivi ja meeskond kogunes
paljastatud peadega tuulealusele pardale. Surnu õmmeldi purjeriidest kotti, millesse lisati
raskuseks kahurikuul, jupp ankruketti või ballastikivi. Selline sark asetati alusele, mille üks
ots toetus reelingule. Kapten pidas lühikese matusekõne, luges ette mõne kohase lõigu Piiblist
ja lõpetas meieisapalvega. Siis kergitati alust ja surnu libises jalad ees üle parda merre. Laeva
logiraamatusse tehti märge, kus olid kirjas matuse koha koordinaadid, need jäid ainsana
märkima hauakohta. Sõjalaevades on matus olnud rituaalirohkem: langenud meremehed kaeti
lipuga, matmise hetkel anti püssikogupaukudega leinasaluut. Matusetalitust pidavast laevast
möödutakse merel tasase käiguga (et mitte häirida hauatamist), ühtlasi langetatakse oma lipp
poolde masti ning inimesed paljastavad pea
annaabi.ee 
