Immanuel Kant
„Üldise loodusloo ja taevateooria“ („Allegemeine Naturgeschichte und Theorie des
Himmels“), kus ta esitas hüpoteesi päikesesüsteemi tekkimisest, arengust ja edaspidisest
käekäigust, mis olevat kujunenud „loomulikul teel“, kusjuures „maailmade kord ja ehitus
arenevad pikkamisi ja teatud ajalises järgnevuses olemasoleva loodusaine tagavarast...“,
sest „mateeria püüdleb algusest peale formeerumise poole“. Kanti kosmoloogiline
hüpotees tugines Newtoni mehhanikale ja kosmoloogiale ja neist tulenevale looduse kui
„ühe ühtse süsteemi“ kontseptsioonile.
Selles hüpoteesis on kõrvale heidetud Descartes`i oletused korpuskulite
keerisvooludest ja nende kurikuulsad „rõhumised“ on asendatud ülemaailmse
gravitatsiooni ja teiste Newtoni mehhanikaseaduste toimega.
Kanti kosmogooginia põhisisu on järgmine. Tõmbumisjõu tulemusena
moodustasid hajunud mateeria osakesed (külm ja hõrenenud tolmukogum) pikkamisi