2.1.1. Sissejuhatus mehaanikasse Sõna mehaanika on pärit kreeka keelest ja tähendas algselt masinat. Uurimisobjekti järgi võib mehhaanika jaotada: Tahkete kehade mehhaanikaks Vedelike mehhaanikaks Gaaside mehhaanikaks Peenema jaotuse saame siis, kui arvestame teoreetilisi alusmõisteid: Klassikaline mehhaanika puhul jaotub järgmiselt: Staatika (kirjeldab jõudude jaotust paigalseisvas süsteemis) (uurib kehade tasakaalu tingimusi) Kinemaatika (kirjeldab kehade liikumist, arvestamata neile mõjuvaid jõude) (uurib kehade liikumist, aga mitte selle tekkepõhjusi) Dünaamika (kirjeldab liigutatavate kehade käitumist ja neile
paati pärivoolu. Sel juhul liituvad paadi liikumine veepinna suhtes ning jõevee voolamine. Seda superpositsiooniprintsiipi kasutatakse väga tihti selleks, et lahutada mingi liikumine osaliikumisteks valitud sihtides. Klassikaline mehhaanika Kuni 19. sajandi lõpuni olid Isaac Newtoni poolt teoses "Loodusfilosoofia printsiibid" aksioomide või postulaatidena sõnastatud liikumisseadused füüsika aluseks. Nendel seadustel põhinevat mehhaanikat nimetatakse tänapäeval klassikaliseks mehhaanikaks ehk Newtoni mehhaanikaks. Klassikalisel mehhaanikal põhinevad liikuvate kehade trajektooride ja jõudude arvutused olid väga edukad, kuni füüsikutel tekkis võimalus mõõta ja vaadelda väga kiireid füüsikalisi nähtusi. Relativistlik mehhaanika Väga suurte kiiruste puhul ei anna klassikalise füüsikal põhinevad arvutused enam õigeid tulemusi. Selle asemel kasutatakse Albert Einsteini relatiivsusteooriat. Väikeste kiiruste puhul
materiaalse punkti liikumisena, sest liikumise iseloom ei olene sellest, keha millise osa liikumist vaadeldakse. Liikumisest klassikalises mehaanikas Kuni 19. sajandi lõpuni olid Isaac Newtoni poolt teoses "Loodusfilosoofia printsiibid" aksioomide või postulaatidena sõnastatud liikumisseadused füüsika aluseks. Nendel seadustel põhinevat mehhaanikat nimetatakse tänapäeval klassikaliseks mehhaanikaks ehk Newtoni mehhaanikaks. Klassikalisel mehhaanikal põhinevad liikuvate kehade trajektooride ja jõudude arvutused olid väga edukad, kuni füüsikutel tekkis võimalus mõõta ja vaadelda väga kiireid füüsikalisi nähtusi. Relativistlik mehhaanika Väga suurte kiiruste puhul ei anna klassikalise füüsikal põhinevad arvutused enam õigeid tulemusi. Selle asemel kasutatakse Albert Einsteini relatiivsusteooriat. Väikeste kiiruste puhul jääb
mõjutavatele) lülititele omakorda olnud lülitid, mis lülitavad neid meid sisse-väja lülitama. Masin on justkui passiivne, kontrollitav, kuid ta kontrollib meid oma olemasolu ja selle iseärasuste kaudu sama palju kui meie teda. Deleuze`i ja Quattari kirjeldatav masinate süsteem iseloomustab seda kujundlikult kui protsesside kogumit milles toimuvad erinevad algus- ja lõppunktidega tsüklid. Seda võikski nimetada keemiliste reaktsioonide masinaks, orgaaniliseks mehhaanikaks. Või nagu ütleb Sterlarc: “Soov lokaliseerida iset mingi kindla keha sees ei ole enam tähendusrikas” (Paolo Atzori ja Kirk Woolford “Laiendatud keha: Intervjuu Stelarciga”, http://www.stanford.edu/dept/HPS/stelarc/a29-extended_body.html) Kõrgtehnoloogiliste lahenduste sidumine kunstiga avardab kunstilist mõtlemist ja võimaldab efektseid visuaalseid vaatemänge. Kunstipilt muutub üha tehnikakesksemaks ning publiku rolliks saab kõigega kaasaminek
annaabi.ee 
