Jaan Tätte näidendid
probleeme ja heitlusi ning vabanemist ühiskonna survest.
Tegelastele on omane esitada pikki monolooge, mis aga siiski tüütavaks ei muutu. Sõnakasutus on
alati väga rikkalik ja võib öelda, et Tätte jaoks puuduvad kirjutamisel tabud. Kõik, mis on looduslik,
on ka loomulik ja häbeneda pole midagi.
Autor ei pelga rakendada fantaasiat ja ette võib tulla üsna utoopilisi seiku. Näiteks on näidendis
,,Latern" terve rand täis uhutud vaate, mille sees peituvad mehepojad, igaüks isemoodi veider.
,,Ristumine peateega", mis on Tätte kuulsaim näidend, räägib üksildasest mehest, kelle väike
metsamajake on täis dollaripakikesi, mis ta omasõnul kalalt sai. Selliseid olukordi just iga päev ette
ei tule.
Tätte on loonud veel palju värvikaid karaktereid, kes üldisest massist vägagi silma hakkavad.
Olemuselt on nad kõik nagu inimesed ikka, kuid erinevalt tavainimestest ei karda nad kõiki oma
mõtteid välja öelda
annaabi.ee 
