Karin Fossum “Neljanda novembri öö”
Lugedes oli vahest raske valida pooli - kas olla ema või isa poolt. Mõtlen selle all olukordi,
kuidas mõlemad erinevalt käitusid. Tütre kaotus mõjus neile samas sarnaselt kui ka erinevalt.
Meeldis see, et Jon suutis hakata käima psühholoogi juures ja tänu sellele arenes ning
Megnhild rääkis oma tunnetest õega, kuid koduses keskkonnas Megnhild proovis aretada
vestlust Joniga, aga Jon vaikis ja tahtis omaette olla. Kiidan Megnhildi käitumise heaks, kuna
ta oli tugev ning ta proovis igati, et olukord paraneks. Samas tuleb jällegi mõista Joni, kuid ta
oleks võinud natukenegi proovida oma jõudu suunata ka Megnhildiga suhtlemisele. Hetkel,
mil Jonna koju tuli, reageeris Megnhild üle ja see hetk sai Jon olukorraga hakkama. Jonna
oleks võinud samas oma ema mõista, kuid arvan, et tol hetkel oli ta kinni pigem enda
tunnetes ja ei suutnud empaatiavõime abil mõista ema tundeid.
annaabi.ee 
