Seletamatud nähtused, Ufod jne
paika pandud sarnanedes selle poolest paljude teiste Euroopas leiduvate samalaadsete
kivirajatistega mida on ühtekokku umbes 600. Oxfordi ülikooli tehnikateaduste professor
doktor Aleksander Thom avastas 1967. aastal esimesena, et nende juures on kasutatud
ühtset mõõtühikut ehk megaliitjardi (2,72 jalga). Kõigi ringide ehitamisel on lähtutud
täisnurkse kolmnurga omadustest. Need avastas ametlikult alles 1000 aastat hiljem
kreeka matemaatik Pythagoras. Selle kohta, et megaliitringide salapärased loojad olid ka
väljapaistvad astronoomid, annavad tunnistust markerkivid, tugivõrgustik ja sektorid
mägedes. Megaliitringide abil on võimalik vaadelda suvist ja talvist pööripäeva ning
tähtede liikumist. Nende abil tutvusid selleaegsed inimesed ka Kuu väikese paigalseisuga,
mis on tingitud kuu elipsikujulisest trajektoorist ja mida võib näha ainult iga 18 aasta
tagant. Inglise astronoom Sir Fred Hoyle naljatas neid saavutusi imetledes:"Küllap neil
annaabi.ee 
