Leipzigis Auerbachi keldrites, kus toimub nõidmisstseen, püüab mefistofeles Fausti meeletlõbude maailma ahatleda, kuid madalates instinktides püretunud inimesed äratavad õpetlases vaid võikust. Siirdutakse ,,Nõiakööki", kus Faust peab tagasi saama oma nooruse, mis on olnud inimeste põlisunistuseks. Õpetlane on nõrdinud posimistest ja loitsimistest, millega nõid ja tema abilised (pärdikud) neid üle puistavad. See on mõistusevastane. Lugeja taipab vihjed teoloogiale, mida Mefistoofeles oma sõnadega kinnitab. Noorusjõu äratab Faustis hoopis inimliku armastuse sütitav tunne. Arm, oma äledaimad tiivad anna! Hüüab ta kauni naise kuju peeglis vaadates. Nii astub tragöödiasse armastuse teema, mille süzeeline adrendus saab alguse Fausti ja Margarete armastuse lüürilises kujutluses ja viib viimase vapustava hukkumiseni. Esijoones lembeteema inspireeris prantsuse heliloojat samanimelist ooperit looma. Margarete on traagilisemaid naiskujusid maailmakirjanduses
kandis enda peal inimeste pattu. Juudast saab käsitäitja/ võimutööriist. Meister- igavene elu sõltub sellest, kas teos saab valmis. Saatan pakub raha, saadab inimesed ära- kättemaksja ühiskonna pahelisuses, mure kodumaa pärast. Seos ,,Faustiga" kolmeosaline kosmoloogiline struktuur: igavikuline (raamatu lõpp), maapeale elu (Meister ja Margarita) ja allilm (Moskva elu). Nimetas seda uueks Margarete ja Fausti looks, sidus kaasajaga. Saatan- Woland (Faustis Mefistoofeles). Igavene võitlus hea ja kurja, loomise ja hävitamise, korra ja kaose vahel (puhastus tuli)- tegelaste põgenemine Moskvast teise, kõrgemasse maailma. Faustis ei kahelda jumala olemasolus, Bulgakovi romaanis püütakse selgeks teha, et jumalat pole olemas. Vaidlused selle üle, kes juhub maa pealset elu. Nõukogude tegelikkus (inimeste kadumine). Igavese olemise küsimus- elumõtte küsimus/leidmine, miks teevad, ei tea- Moskvas
annaabi.ee 
