Andres teeb romaani käigus läbi suure muutuse, hakates üha enam Pearuga sarnastuma. Andrese arengu pöördepunkt toimub ilmselt kohas, kus ta mõistab, et tõde taga ajades ei saavuta ta õiglust ja ta otsustab ise Pearult õigust nõuda. Seda teeb ta aga täpselt samamoodi nagu oma rivaal, pettuse ja kavalusega. Selleni viis ilmselt kahe mehe omavaheline kemplemine, mis sai alguse Pearu poolt ja seetõttu võib viimast kujutada ka kui mefistolikku tegelast, kes Andrese halvale teele juhib. Romaani lõpus on innukast talupojast saanud kibestunud kuri peremees.
terviklik must kristalsus, on härra Mauruse eripäraks suur sisemine lõhkisus. Aga rohkem mefistolikkust temas ei leidu, kuna ta on liiga formaadita ja ka liiga tragikoomiline tüüp. Kuna härra Maurus on Indreku võrgutaja ja hingepüüdja, on nende kooslus lähedasem Fausti-Mefisto suhtega kui viimaste suhe Andrese- Pearuga, kuigi Maurus pole sõlminud Issandaga taevast kihlvedu Indreku hinge pärast. Siiski kirjutab Jaan Kross, et Pearu on rohkem mefistolikku mõõtu kui Maurus, kuid lisab, et Mauruse asend Indreku suhtes ja Mauruse püüdluste fantaalses luhtumamõistetuses on mefistolik geen salgamatu. Sarnasusi võib leida ka Tammsaare enda teostes. Näiteks ,,Tõe ja õiguse" ja ,,Põrgupõhja uue Vanapagana" vahel. Mõlemad on sisupoolest sarnased -talupojaromaanid ja vastavad konkreetsetele Eesti oludele. Ka mõlemas romaanis on lunastus, kuigi esimeses armastus, teises aga õndsus ja, et lunastust saavutada, tuleb teha tööd
annaabi.ee 
