Tõde ja Õigus II Terve tekst
neljakümne ümber. Ta oli vaikne ja töökas, alandlik ja sõnakuulelik ja teda võis tarvitada nagu
elavat asja. ,,See on veel vana põline eesti hõbe," kiitis härra Maurus teda. ,,Puhas kui kuld, truu
kui muld," lisas ta juurde. Midagi oli härra Maurusel ja ka teistel siiski silmapaari vahele jäänud:
Kaiel olid nimelt pikad ja paksud kollakad juuksed ning helevalged hambad, mis võisid palju
rohkem naerda kui siin meesterikkas paigas sünnis. Neid juukseid ja hambaid märkas vististi
esimesena Kaukasus, kui ta oli löönud asutise esimese ja viimase vürsti. Ja nõnda tabati ta
ühel õhtul Kaiega nii lähedas vahekorras, et järgmisel päeval oli kogu asutis inetut irvitust täis.
Härra Maurusegi silmad nägid seda irvitust, nii et ta pidi algama juurdlust. Aga paljuke oli seal
juurelda, kui Kaukasus jäi tõsiseks ja tummaks, kuna Kai aina naeratas, nagu säraks ta õnnest,