Eesti muusika. Rahvalaulu aluseks värv ja igale silbile vastab üks noot. Oluline osa on värss, muusikalisel osal väiksem tähtsus. Monotoonsed ja igavad. Temaatika on jaotatud 2 suurde rühma: lõike- töölaulud ja tavandi laulud + lastelaulud <-- need on naistelaulud, eeslauljal suur roll(nimetati kaasitaja või leelotaja). Eeslauljaks pidi olema kogukonna üks helgemaid lauljaid. Saxo Grammraticus väitis, et 13. saj on olnud meestel veel sõjalaule. Meestelaule Eestis ei ole, vähemalt mitte sõjalaule. Regilaulu on Eestis lauldud enne 19.sajandit, aga säilinud on ta Kihnus ja Setumaal. Eesti rahvalaul on ühehäälne: pikendatud lõppheli ja refrään. Skandeerimine : muusika ja tekstirõhud ei lange kokku näiteks mardilaulu tekst. Ettehaarav lauluviis koor võtab eeslaulja viimasest silbist kinni ja vastupidi ka. Setumaa rahvalaul on mitmehäälne nn Setu terts nad laulavad kahe duuri vahele, see on maast madalalt omandatud
Kommunistliku partei liikmena oli Irdil suurem vabadus võidelda normatiivse nõukogude kultuuripoliitikaga, sh. võttis ta kümnendivahetusel oma „ideoloogilise kaitsetiiva” alla noored „vihased” teatriuuendajad Jaan Toominga ja Evald Hermaküla, kandes ise samal ajal kohustust tuua lavale nn. sundrepertuaari. Irdi enda kui äärmiselt erinevaid lavažanre viljeleva režissööri toonastest lavastustest mainitagu 31 näiteks Shakespeare’i „Coriolanust” (1964) ja Veljo Tormise „Meestelaule” (1966), aga ka üht Mati Undi esimestest näidenditest „Phaethon, päikese poeg” (1968). 1967. aastal avati „Vanemuise” uus teatrimaja ja Pärnu teatri uus hoone, samuti võeti kümnendi lõpus kasutusele väikesaalid: 1968 Draamateatris ja 1969 Pärnus. See kõik – ka näiteks Noorsooteatri lavastuse „Armas luiskaja” etendamine Kadrioru lossis – tähendas teatriruumi põhimõttelist muutumist-teisenemist ning lõi aluse näitlejate ja vaatajate vahetumaks kontaktiks. 1960
annaabi.ee 
