Armastusest isamaa vastu
midagi ütlev, kuid loomeliselt ning emotsioonile tuginedes peidab sõna ,,armastus" endas
hulgaliselt tundeid, millede kirjeldamiseks kuluks tuhandeid lehekülgi. Ka suurvaimud Juhan
Liiv ja Lydia Koidula kirjutasid armastusest, ühest selle harukordsest liigist: kiindumusest
isamaa vastu. Lugedes nende luuletusi kodumaale, on ridade vahelt mõistetav, et see mida nad
neid salme kirjutades tundsid on arvatavasti armastus, kuigi kumbki neist - ei nais- ega
meespoeet - seda sõna kõne all olevates luuletustes ei kasutanud.
Kuna Koidula oli romantismi esindaja, on tema luuletused väga tundelised ja ei kujuta
tihtipeale tegelikkust. Koidula küsis kodumaalt, kui oma healt sõbralt ,,Ja tihti siiski leian/ su
silmis pisarad?", ta kõneles isamaaga ja lohutas teda, kui lähedast. Liiv realistina kirjutas
sellest, mida ta nägi, tuues välja selle, mida oluliseks pidas. Sõites rongiga, kirjutas ta