Referaat Enn Vetemaa
rahulik Ludvig, kes püssirohugaoli kokku puutunud juba Esimeses maailmasõjas, et Matit
võib usaldada nagu iseennast. Mõne kuu pärast tegi Mati ära ka vastavad eksamid. Nüüd jäi
tädi Magda üksikuks juba suurema osa aastast. Ainult filmivõtete vaheajal sõi Mati tema
kaneelisaiu ja masseeris tädi üha jämedamaks muutuvaid, küünlavärvi jalgu."
,, ,,Noh, kuidas on? Ohvitser missugune!"
Helle annab Matile peegli, kust tollele vastu vaatab lakutud ja mukitud meesiludus: vastikult
libedad juuksed, nilbed mustad vurrud, kirsspunane, perversselt mõjuv suu.
,,Vuntsid ei lähe, proovi neid pikemaid," arvab Madis. ,,Ta peab olema siiski natuke lollim.
Sile küll, aga loll ka."
Mati saabki endale taevasse vaatavate nõelteravate otstega kikkvurrud, nii idiootlikud
vurrud, et Helle tasakesi itsitama hakkab.
Valgustajad seavad jupitere valmis, praginal turtsatavad tujukad kaarleegid. Põõsa tagant
astub välja Reet koos operaatoriabiga