Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks, raviks, mürgiks
umbes kolmkümmend kasvab Euroopas. Viimastest on enim levinud ning küünib kõige
kaugemale põhja ja itta harilik vaher (Acer platanoides).
Kevadine magusapidu. Kui hästi järele mõelda, siis ega me vahtrapuud soojadel suvekuudel
eriti ei märkagi: siis on ta lihtsalt üks ümara ja laia võraga varjupakkuja. Kevadel on hoopis
teine lugu. Aprilli lõpus-mai algul, enne lehtede puhkemist, pakatavad vahtra õiepungad: puu
on ühtäkki üleni täis meerikkaid rohekaskollaseid õisi. Kui seisatada sellise õieehtes vahtra
all, kuuldub kõrvu ühtlane mesilaste sumin ning ninasõõrmetesse tungib magus nektarilõhn.
Tõesti, vaher on pajude-remmelgate järel meil üks esimesi kevadisi nektari- ja
õietolmurikkaid meetaimi. Rõhtsatesse ja püstistesse kännasjatesse õisikutesse koondunud
õied eritavad palju nektarit. Tema heleda värvusega ning hea maitse ja õrna aroomiga mett
peetakse väga väärtuslikuks
annaabi.ee 
