Arvo Pärdi film „Isegi kui ma kõik kaotan“
sees on. Selle kohapealt hakkab juba usk vahele segama, kes usub, et meil hing
on sees ja kes ei usu.
Samas võib seda jällegi tõlgendada nii, et „Teiste silmas pindu näeb, aga oma
silmas palki mitte“. Ehk me paraku hakkame inimesi hindama enne nende
tundma õppimist. Seda tuleb ette igal elualal.
Selle filmi järgi mulle Arvo Pärt hakkas täitsa meeldima. Ei ütleks, et enne ei
meeldinud, aga ma lihtsalt ei teadnud teda nii, nagu ma sain seda filmi teel
teada. Kindlasti oli ka meenutusmoment minu minevikku üks Pärdi palake
„Ukuaru valss“, mida olen minagi mänginud ja mis tõi mulle sellel ajal
naeratuse näole ja ka nüüd, filmi vaadates.
Aitäh selle uue kogemuse eest!
Kelly Talimaa 11S
annaabi.ee 
