vajalik. Talvele järgneb kevad. Kevadel ma ärkaksin võimalikult ruttu üles, sest kevad on imekaunis aeg ja seda ei tohi maha magada. Kevadel tärkaksid mu okstel pungad mille tagajärjel ma tunneksin end jälle noorena. Mu okstesse teeksid pesa linnud ja ma jälgiksin, kuidas linnupojad suuremaks sirguvad ja lendama õpivad. Ilmad läheksid siis aina soojemaks, kuni linnud oma pesast jälle lahkuksid ja jõuaks kätte suvi. Suvel taaskord ma jälgiksin pargis mängivaid lapsi ja meenutaksin eelmist aastat. Mu juurde tuleks jälle noorpaar ja nad vaataksid minu tüvesse kraabitud nimesid ja naeraksid õnnest. Kõik see juhtuks aastast aastasse, kuni minust saaks lõpuks vana puu ja ma maha langeksin. Siis ma meenutaksin kõiki neid sündmuseid ja sureksin ühe õnneliku vana puuna, kes oleks näinud rõõmsaid lapsi ja noorpaare. Kui ma vedelesin seal maas mu juurde ilmuksid kaks vana inimest ja taaskord vaataksid nimesid puu tüves. Mu toel
mööda liikudes on kurjus jõudnud lihtsalt uuele tasemele. Kas julgeb veel keegi kahelda, et Kuradi vastu tuleb võidelda? Võtkem mõõk ja astugem... peegli ette! Et Kurat enda vastu võitlemist kasutab ära uue kurjuse loomiseks, on Jaan Kaplinski pakkunud välja radikaalse lahenduse (põhipostulaadid on tema teoses «Kurat ja metakurat») - tuleb kuulutada Kurat olematuks! Ja seda korraga mõlemalt poolt! Kaplinski tekstid väärivad igal juhul uurimist, siinkohal ma ainult meenutaksin, et mõlemad pooled on juba algusest saati lubanud lõpetada tulistamise kohe, kui teine pool on lõpetanud. Arvestades seda, ei näe ma kirjandusest (ehk lõputust kirjeldamisest) väljapääsu. Tuleb Kuradi olemasoluga leppida, ja leppimiseks on alati hea algus avastus, et tegelikult on ta ju nii pööraselt huvitav! Lugegem või Tammsaare «Põrgupõhjat», milline sümpaatne kuju see Jürka! Kas poleks põnev kohtuda Mefistofelesega mõnes alkeemiku laboratooriumis
annaabi.ee 
