hetke puhkuseks, hingetõmbeks. Nõnda lõppes Krõõda elugi ,täis töid ja tegemisi viimse hetkeni. Omakorda aga algas sellest punktist Mari kannatuste rada Vargamäe uue perenaisena, endal südamel kipitsemas lisaks veel tema mehe Jussi enesetapp, muutes temagi kurvameelseks. Vargamäel oli ka rõõmsaid ja helgeid hetki, päevi, nädalaid aga need tundusid olema rõhutud kusagile kitsikusse tagaplaanil, kuna polnud õigupoolest aega neid meenutadagi. Aastate jooksul olid tekkinud põldudele pikad kiviaiad ja suured kivivared. Veel kümme aastat tagasi oleks Andres võinud neid nähes rõõmu pärast hõisata ja Vargamäe mändide all tantsida. Aga nüüd tegi see teda ainult nukraks ,sest ta tundis ,et tema ülekeev jõud ja töökihk lööb aina kahanema... Andrese nukrustunne aina kasvas mõeldes sellele ,mis peaks Vargamäel olema ,aga ei olnud. Ükskõik mida Andres ei paistnud tegevat ,ei läinud ikka kuidagi paremuse poole ,vaid
lauljatest. Tuleb öelda, et esitus oli täiesti perfektne. Lihtsalt super! Pean lisama ka seda, et just selle esituse pealt tegin ma otsuse, et nad ei jää tegelikult millegipoolest professionaalidele alla vähemalt minu kõrvus. Jäänud oli veel kaks teost: Cyrillus Kreegi Reekviem c-moll: Domine Jesu ning ning kontserdi lõpetav Joogilaul ooperist "Traviata". Pean kahjuks ütlema, et kontserdi lõpus varjutas Verdi teos Kreegi oma täielikult. Ma ei suuda enam Domine Jesut väga meenutadagi. See eest Joogilaul, mida esitasid solistidena jällegi Plaas ja Kuusik, oli täpselt nii hea kui üks esitus/pala üldse olla saab. Kontserti jäi lõpetama pikim aplaus, mida kuulnud olen! Kokkuvõtteks pean ütlema, et oli väga meeldiv kontsert. Nii palju maailma tippteoseid, noored andekad muusikud, mõnus õhkond mida veel tahta? Eriti võimas oli Orffi teose "Carmina Burana" esitus, mille ajal mul lausa kananahk ihule tuli. Just sellise elamuse osaliseks ma saingi!
annaabi.ee 
