Kui ma oleksin luuletaja... Ma arvan, et igal inimesel on kord käinud läbi peast mõte, et mis saaks kui ma oleksin loomeinimene. Kas siis kirjanik, kunstnik või luuletaja. Igaüks meist võiks olla see või teine, aga igale inimesele ei ole antud selleks annet. Väljendada ennast oskab meist igaüks, aga kas ka nii, et seda mõistaksid ka teised inimesed? Tõenäoliselt mitte. Olen korduvalt mõelnud sellele, et kui oleksin luuletaja, siis milliseid poeeme ma kirjutaks. Juurelnud ühe ja teise asja üle, aga sellist kindlat teemat ma ei oskakski enda peas paika panna. Enese jaoks olen ma väga mitmekesine inimene. Ma ei ole avanud ennast peaaegu mitte ühelegi inimesele. Iga pisema detaili avaldamine oleks nagu riideeseme eemaldamine mu kehalt, paljastav. Riietega inimene on petlik. Pole võimalik näha läbi riiete nahatooni, kriimustusi, sinikaid või arme. Nahatoon iseloomustab milline sa oled, kriimustused on sinu elus nagu väikesed üleelamised, mi...
lõpuni ilus. Dorian ei teadnud mida teha. Ta teadis, et tal oli võimalus ja ta lasi selle käest. Ta teab, et ta oleks varem saanud oma hinge päästa, kuid praegu ei ole enam midagi teha, ta ei muuda enda kombeid, sest Lord Henry on olnud ainuke, kes on Dorian Gray juures kõik need aastad püsinud. Basil tunneb Doriani üle mure ning läheb aru pärima, kas see on tõsi, mis jutte inimesed räägivad. Mingisugustes meeltesegadustes näitab Dorian kunstnikule portreed, mis oli muutunud täiesti kohutavaks ja õudsaks. Basil usub, et meest on veel võimalik päästa ning palub, et nad koos palvetaksid ja ta püüaks paremaks saada. Raevu hoos lööb Dorian eneselegi mõistmata järsku noa Basilile selga ning kuritegu endast eemal hoides, ei suuda ta uskuda, kuhu ta on langenud. Kui Dorian saab teada, et ka Sibyli vend on otsinud aastaid oma õe surma süüdlast ning plaanis teda ennast mõrvata, proovib ta ennast muuta
annaabi.ee 
