Rahvuslik Ärkamisaeg
Sanomat.
Aastal 1938 naasis Tõnisson poliitikasse ning kandideeris edukalt Riigivolikokku.
Samal aastal oli ta Riigivolikogus presidendivalimistel ainus Konstantin Pätsi
vastaskandidaat, kes seal ettearvatult suure häälteenamusega kaotas.
1939. ja 1940. aastal kohtus Tõnisson mitmeid kordi Nõukogude spioonide ning
värvatud agentidega (kelle sellisest staatusest Tõnissonil ilmselt teavet ei olnud, ta pidas
neid lihtsalt Nõukogude-meelseteks tegelasteks), püüdes leida vastukaalu üha
ähvardavamaks muutuvale Hitleri-Saksamaa ohule. Tema välispoliitiliseks arusaamaks
oli, et kui Nõukogude-Saksa suhted on halvad, siis on nende vahel olevail riikidel
võimalik iseseisvaks jääda, kui need aga omavahel kokkuleppele jõuavad, siis mitte. Nii
lootis ta võib-olla anda oma panuse Nõukogude-Saksa vastasseisu tugevdamiseks. Samas
ei panustanud ta ilmselt täielikult Nõukogude kaardile, sest otsis (ilmselt Johan Laidoneri