Mein Kampf
Need meeleolud tuli läbida ka minul. Alati, kui surm hulkus väga lähedal, hakkas minus
midagi protesteerima. See "midagi" püüdis sisendada nõrgale ihule, nagu nõuaks "aru" jätta võitlus.
Tegelikult polnud see mõistus vaid, paraku, oli see vaid argus. Just tema eksitas erinevatel
ettekäänetel iga-ühte meist. Vahel olid kõhklused eriti piinavad ja ainult suure raskusega võitsid
südametunnistuse viimased riismed. Mida tugevamaks muutus hääl, mis kutsus ettevaatusele, seda
meelitavamalt sosistas ta kõrvu mõtet puhkusest ja rahust, seda otsustavamalt tuli võidelda
iseendaga, kuni lõpuks kohusetunde hääl peale jäi. Talvel 1915/16. a. õnnestus mul isiklikult
lõplikult võita endas need meeleolud. Tahe võitis. Esimestel päevadel ma läksin rünnakule
ülendatud meele-olus, nalja ja naeruga. Nüüd aga läksin ma lahingusse rahuliku otsustavusega.
Kuid just nimelt see viimane meeleolu ainult võiski olla kindel. Nüüd olin ma võimeline vastu
annaabi.ee 
