Jumalat võib, kuid kartma teda peab." (JUNG 2002:115) Taoline dualism on jälgitav ka selles, kuidas Jung käsitleb inimese seesmist arengut. Ta nimetab inimese proovilepanekut ,,seesmiseks hääleks" ning toob näiteks Kristuse kõrbekiusatuse ning episoodi deemon Mara`ga Buddha legendis. Seesmine hääl sosistab tavaliselt midagi negatiivset, kui mitte otse kurja. Ta teeb meid teadlikuks kurjast, mille all kannatab kogu rahvas või inimkond. Seesmine hääl pakub meile kurja äärmiselt meelitaval ning ahvatleval viisil. Kui inimene ühtegi osa pakutavast vastu ei võta, ei sisene temasse midagi kurja ning ei toimu ka 71 mingit arengut. Kui inimene võtab vastu kõik pakutava, siis need elemendid, mida seesmine hääl esindab, neelavad inimese täielikult ja järgneb psühholoogiline katastroof. Neelates alla vaid osa pakutavast, suudab Ego hääle assimileerida ning mõistab, et hääle poolt pakutav vaid näis kurjana.
Jim tegi kolmveerandi tööst. Tomi noorem vend (või õigemini poolvend) Sid oli oma tööga (pilbaste korjamisega) juba valmis, sest ta oli vaikne poiss ja tal polnud tülikaid seiklejakalduvusi. Sel ajal kui Tom õhtust sõi, igal võimalikul juhul suhkrut näpates, esitas tädi Polly talle salakavalaid ja väga sügavamõttelisi küsimusi, sest ta tähtis teda paljastavaile avaldustele ahvatleda. Nagu paljud teised lihtsameelsed hinged, nii oli ka tädi Polly endast sel meelitaval arvamusel, et tal on annet peeneks, salapäraseks diplomaatiaks, ja ta armastas oma kõige läbipaistvamaid sepitsusi sügava kavaluse imedeks pidada. «Tom, koolis oli kaunis palav, eks olnud?» «M-j ah.» «Väga palav, eks?» «M-jah.» «Kas sul ei tulnud tuju suplema minna, Tom?» Tomi läbistas väike kartus, mingisugune ebameeldiv kahtlus. Ta uuris tädi Polly nägu, kuid see ei öelnud talle midagi. Niisiis ütles ta: 11 «Ei, hm -- noh, mitte just väga.»
annaabi.ee 
