AJALOOFILOSOOFIA
jaoks, kirjastaja kirjastab lugejate jaoks. . .
Teiseks teab ajaloolane tulemust, mistõttu tal on faktivaliku kriteerium
selle kohta, mis läheb sisse jutustusse. Ta võib mitte asjasse puutuva välja
jätta, aga see on loomulik tagant järele tarkus. Seetõttu tekitab ajaloojutus-
tus illusiooni nagu tõesti oleks üks sündmus tinginud teise.
Kolmanda asjana toob Mandelbaum. . . moes oli seisukoht, et toimuv on
kavatsusliku inimtegevuse tulemus. Ühesõnaga vastava ajastu meelisvaated
mõjutavad ka muid seisukohti. Mandelbaumi järgi on veel üks asjaolu —
narratiivi puhul on olemas üks keskne sü˘zee, asjade lineaarne järjekord.
Tegelikkuses sellist asja olemas ei ole. Kui tegelikult järjekorda olemas ei
ole, annab narratiiv ju tegelikkusest ebatäpse pildi. Mis siis seob narratiivi
komponente? Ta vastab, et sageli peame pöörduma asjaolude poole, mis ise
ei olegi sündmused, et siduda kõik jutustuseks. Majanduslikud ja füüsilised
vahekorrad, olud, ilm jne.